Kiirgusallikas


Kiirgusallikas radoon
15.05.2008 Valter Petersell, Eesti geoloogiakeskus
Allikas: Maaleht
Värvita ja lõhnata mürgine gaas radoon on peamine looduslik kiirgusallikas.
 
Radoon on värvita, lõhnata, kõrgradioaktiivne, õhust ligi 7,7 korda raskem (1 m3 kaalub 9,96 kg) ja väga mürgine väärisgaas.
 
See on looduslikus olekus ainus gaasina esinev raskmetall, mis tahkub alles –71 °C juures.
 
Radoon kui Eesti olulisim kiirgusallikas
 
Normaaltingimustes läheneb täiskasvanud inimesele looduskiirguse poolt põhjustatud kiirgusdoos 2 mSv/a-le. Sellest moodustab: kosmiline kiirgus 0,39 ehk 18,5%, pinnase (ehitusmaterjalide) gammakiirgus 0,46 ehk 23%, inimese kehas olevad radionukliidid 0,23 ehk 11,5% ja radoon (koos tütarelementidega, peamiselt elamute siseõhus) 0,92 ehk 46%.
 
Looduskiirgusele lisandub meditsiiniteeninduse, toitumise ja tuumaenergia kasutamisega kaasnev kiirgus. Nende põhjustatud kiirgusdoos pole suur ega ületa summaarselt 0,1 mSv/a.
 
Eestimaa tingimustes on radoon peamine looduslik kiirgusallikas, see kontsentreerub elamute siseõhus ning selle sisaldus on piirkonniti väga erinev.
 
Eesti Kiirguskeskuse uuringute andmetel on Eesti radoonisisalduse poolest majade siseõhus Euroopa riikides koos Soome, Ungari ja Rootsiga nelja esimese hulgas.
 
Radooni põhjustatud kiirgusdoos moodustab Eestis keskmiselt 1,9 mSv/a, enamikus Euroopa riikides jääb see alla 
1 mSv/a.
 
Elukeskkonnas ei peaks inimestele mõjuv kiirgusdoos ületama 5 mSv/a.
 
Vastasel korral tuleks rakendada meetmeid looduskiirguse taseme vähendamiseks.
 
Miks on radoon tervistkahjustav?
 
Igasugune radioaktiivne kiirgus on tervistkahjustav, esmajärjekorras pahaloomuliste kasvajate põhjustaja. Radoon kui gaas jõuab inimese hingamisorganeisse ja laguneb liikumatuteks metallideks ehk tütarelemendiks, sellega kaasnev α-, β- või γ-kiirgus kahjustab kudesid. Täiendavalt kanduvad radooni tütarelemendid hingamisorganitesse suitsu- ja tolmuosakestele langenuna.
 
Euroopa ja USA teadlaste poolt on selgitatud, et kopsuvähki haigestumistest on 10–30% põhjustatud eluruumide siseõhu kõrgest, üle 150–200 Bq/m3 radoonisisaldusest. See protsent on maksimaalne radooni ja suitsu koosmõjul ning minimaalne suitsuvabas ruumis.
 
Rootsi teadlased on selgitanud, et ligi 30% suitsetajatest ja nendega samas suitsurikkas ruumis elavatest inimestest sureb kopsuvähki, kui ruumis on radoonisisaldus 800–1000 Bq/m3 vahemikus. Radooni mõju minimeerimiseks inimeste tervisele on kehtestatud eluruumide siseõhus selle lubatud piirsisaldused – USAs 150 Bq/m3 ja enamikus Euroopa maades, sh ka Eestis 200 Bq/m3.
 
Kust pärineb radoon? 

Peamine radooniallikas on pinnas. Elumajades (töö- ja olmeruumides jne) võib sellele täiendav radoon lisanduda ehitusmaterjalidest ja sügavamate veekihtide majandus-joogiveest, kuid samuti sügavamal asuvatest uraanirikastest kivimitest koos looduslike gaasidega.
 
Pinnaseõhus on radoonisisaldus otseses sõltuvuses pinnase uraanisisaldusest. Kõrge radoonisisaldusega on need pinnased, milles uraanisisaldus ületab 
3,5–5 g/t piiri. Selliste pinnaste õhus ületab radoonisisaldus tavaliselt 1 m sügavusel 50 kBq/m3 piiri.
 
Radooniohtlikud kivimid
 
Radooniallikad pole üheselt selged. Tulenevalt Eesti ala geoloogilisest ehitusest kuuluvad peamiste radooniohtlike kivimite hulka:
 
• klindil ja orgude nõlvadel paljanduv kõrge uraanisisaldusega diktüoneemakilt ja fosforiit, pinnakattes nende peenes;
 
• kristalse aluskorra avamustelt pärinev ja pinnakattes leviv uraanirikas granitoidne materjal;
 
• võimalik uraani mineraalistumine või veel teadmata allikad.
 
Diktüoneemakildas ja oobolusliivakivis varieerub U sisaldus vastavalt 30–350 g/t ja 6–40 g/t piires. Need kivimid on liustiku või liustike ja Läänemere tegevuse poolt purustatud ja moreeni koostisosana lõuna suunas või mereliivas põhja suunas kantud. Nendes purruna leviv uraanirikaste kivimite mass on mõõdetav miljonites (miljardites) tonnides. See mass jaotus pinnakattes väga ebaühtlaselt.
 
Radooniohtlikud alad 

Paljudes kohtades, esmajärjekorras klindil ja selle jalami laugetel nõlvadel on uraanirikkad kivimid sageli maetud nooremate, normaalse foonilise uraanisisaldusega setete alla. Sellised alad ei eraldu visuaalsel vaatlusel. Nad ei eraldu ka gammakiirguse väljas, kuid võivad olla väga radooniohtlikud.
 
Pinnakattes leviv kõrgendatud uraanisisaldusega granitoidne materjal on Soome rabakiviformatsiooni päritoluga. Nendes kivimites varieerub uraanisisaldus 
3–10 mg/kg piirides.
 
Ka Lõuna-Eestis Devoni liivakivides esineb uraanirikka (<30 mg/kg) tumedama savi ja aleuroliidi vahekihte (läätsi) ning nende purdu, samuti tsirkooni koos teiste uraanirikaste mineraalidega.
 
Orienteeruva ülevaate radoonisisaldusest Eesti pinnases annab väikesemõõduline Eesti radooniriski kaart (joonis). Kaardilt selgub, et ligi 29,5% pinnaseuuringu punktides ületab pinnaseõhus radoonisisaldus piiranguteta ehitustegevuseks lubatud piiri (50 kBq/m3) kuni 5 korda ja 3,4% kuni 8 korda, erandjuhtudel kuni 42 korda.
 
Kõige kõrgema radoonisisaldusega alad esinevad Põhja-Eesti klindivööndis: vahetult diktüoneemakilda ja fosforiidi avamuste piires, astangutevahelistel ja nende all nõrga kallakusega mere suunas levivatel tasastel aladel, kuid ka reas kohtades klindipealsetel tasastel aladel.
 
Selles Põhja-Eesti klindivööndis paiknevad nii linnad (Tallinn, Maardu, Kunda, Sillamäe, Narva) ja asulad (Ülgase, Püssi, Varja, Toila jt) kui ka külad ja üksikud talumajad.
 
Kõrge radoonisisaldusega alasid esineb samuti Ida- ja Lõuna-Eestis, kuid sagedamini Lõuna-Eestis devoni kivimite levilal.
 
Majade siseõhus on Eesti Kiirguskeskuse poolt radoonisisaldust selgitatud kogu Eesti territooriumil, kuid kõige detailsemalt Kirde-Eestis. Näiteks Ida-Virumaal selgitati radoonisisaldus 222 maja siseõhus. 53,6% majades varieerus see 200–1000 Bq/m3 piirides, 11,3% majades 1001–2000 Bq/m3 piirides ja 3,6% majades 2001–3987 Bq/m3 piirides. Maksimaalne radoonisisaldus majade siseõhus on mõõdetud Kundas, kus see ületab 10 000 Bq/m3 piiri.
 
Radooniriski vähendamiseks majade siseõhus on mitmeid võimalusi. Tähtsamad nendest on põrandaalune kaitsekile või tuulutus, ventilatsioon ja teised meetmed.
 
Põgusa ülevaate annab neist Eesti standard EVS 840:2003.