Radoon hoonetes

RADOON HOONETES JA SELLEST TULENEV TERVISERISK

Autor: Lia Pahapill

Allikas: kuusalu.ee

 

Radiobioloogia eksperdid on enam-vähem ühisel arvamisel, et kiirguse mõju inimese tervisele on võrdeline doosi suurusega - seda nii suurte kui ka väikeste dooside puhul. Tinglikult võib inimese poolt saadava kiirgusdoosi jagada kaheks: looduslikest ja tehislikest kiirgusallikatest põhjustatuks.

Tehiskiirgusallikatest saab inimene aasta jooksul keskmiselt:

1)      meditsiinist (0.40 mSv);

2)      tuumaelektrijaamade tööst (0.001 mSv).

 

Looduskiirgusallikatest pärinev aasta keskmine elanikudoos koosneb üldiselt:

1)      kosmilisest kiirgusest (0.3 mSv);

2)      gamma-kiirgusest maapinnast ja ehitusmaterjalidest (0.3 mSv);

3)      radioaktiivsetest elementidest inimese kehas, põhiliselt kaalium-40 (0.3 mSv);

4)      radoonist (1.2 mSv).

 

Eelpooltoodust nähtub, et me elame pidevas looduskiirguse väljas ja seda on raske vältida. Kui kosmiline kiirgus määratakse ära kõrgusega merepinnast (vähemal määral ka koha geograafilise laiusega); maapinnast lähtuv gamma-kiirgus sõltub ala geoloogilisest ehitusest (kivimilisest koostisest) ning neid ei saa muuta, siis radoonist tuleneva looduskiirgusega on lood teisiti. Suur osa eksperte rõhutab, et radoonist tulenevat kiiritust on võimalik vältida (vähendada). Aasta keskmised elanikudoosid erinevad piirkonniti oluliselt. Arvud olid toodud selleks, et näidata erinevate kiirgusallikate osakaalu. Normaaltingimustes on konkurentsitult suurim osa radoonil.

Radoon tekib looduslikult uraani radioaktiivsel lagunemisel. Looduslikku uraani leidub mineraalides, kivimites, setetes, mullas; samuti ka suuremal või vähemal määral mineraalse koostisega ehitusmaterjalides. Kõigile radioaktiivsetele elementidele on omane ebastabiilsus: nad lagunevad sünnitades uusi radioaktiivseid või mitteradioaktiivseid aineid ning eraldades samas ioniseerivat kiirgust. Kiirguskaitse seisukohalt onioniseeriv kiirgus selline kiirgus, mis on võimeline tekitama bioloogilises koes ioonpaare. Radoon on lõhnatu, värvitu inertne gaas. Radooni radioaktiivsel lagunemisel tekkivad alfa-kiirgus ja radooni tütarproduktid. Sageli kasutatakse mõistet radoon tähenduses radoonpluss radooni tütarproduktid. Kuna tegemist on gaasiga, siis on kiirguse peamiseks märklauaks hingamisteed ja kopsud. Välisõhus on radooni kontsentratsioon tavaliselt väike ega kujuta endast ohtu inimese tervisele. Hoopis teine on olukord hoonetes. Meie kliimas, kus maja peab pidama tuult ja sooja, võib hoonealusest pinnasest ruumide siseõhku tunginud radooni tase hoonetes olla sadu ja tuhandeid kordi kõrgem kui välisõhus.

1999.aastal koostatud Eesti Keskkonnatervise Riikliku Tegevusplaani (NEHAP) järgi kuulub siseõhu radoon meil enam levinud tervisele ohtlike keskkonna tegurite hulka.. Enamik Euroopa riike on kehtestanud radooni piirnormid elamutele ja töökohtadele. Normid on eri riikides erinevad, jäädes 150-1000 Bq/mvahemikku sõltuvalt sellest, kas on tegu olemasolevate või planeeritavate majadega, elu- või töökohtadega. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) soovituse kohaselt on radoonisisalduse ülempiiriks 200 Bq/muute hoonete siseõhus ja 400 Bq/molemasolevates elamutes. Eesti projekteerimisnormid (EPN 12.2) piiravad aasta keskmise radoonisisalduse elu-, puhke- ja tööruumides 200 Bq/m3.

Radooniga seonduvad terviseriskid.

.

Radooni peetakse suitsetamise järel oluliseks kopsuvähi riskiteguriks. Viimastel aastakümnetel elanikkonna hulgas läbi viidud meditsiinilised uuringud Euroopas ja Põhja-Ameerikas tõestavad kopsuvähi ja kõrge radoonikonsentratsiooni vahelist seost . Praeguseks on selgunud ka suitsetamise ja radooni sünergism kopsuvähi tekkel.

Kuna varasemate epidemioloogiliste uuringute käigus ei eristatud suitsetajaid ja mitte-suitsetajaid, oli raske vastata küsimusele, milline on ainult radoonist põhjustatud kopsuvähi risk. Eelmisel aastal avaldati Rootsis sealse Karolinska Instituudi epidemioloogilise uuringu tulemused, mis hõlmasid 436 kopsuvähi juhtu patsientidel, kes polnud kunagi suitsetanud (kontrollgrupp 1650 inimest).

 Nimetatud uuringu põhjal väidavad Rootsi teadlased, et siseõhu radoon põhjustab aastas keskmiselt 18% kõigist kopsuvähijuhtudest nende riigis, millest omakorda 90% on seotud suitsetamisega ja 10% juhtudest on tegemist üksnes radoonist põhjustatud kopsuvähiga.

 

Siinkohal on otstarbekas esitada joonis seda uuringut käsitlevast ettekandest.

 

Joonis 1. Radoonist tingitud kopsuvähi risk suitsetajatele ja mitte-suitsetajatele

 

Kopsuvähk on Eestis sagedaseimaks vähisurma põhjuseks moodustades neist 21%. Eesti Vähiregistri andmeil registreeritakse meil keskmiselt 700 uut kopsuvähijuhtu aastas. Mitu uut haigusjuhtu neist võiks olla põhjustatud radoonist elamutes? Sellele küsimusele on püütud vastata tuginedes riikliku uuringu käigus saadud näitajatele erinevate radoonikonsentratsioonide statistilisest jaotusest meie elamutes ja Karolinska Instituudi epidemioloogilisele uuringule radoonist tuleneva kopsuvähi riski kohta. Selgub, et radoon meie kodudes põhjustab 12% ehk ligikaudu 90-100 uut kopsuvähijuhtu aastas, millest omakorda 87% moodustab see osa (32%) elanikkonnast, kes suitsetab ja kõigest 13% langeb mittesuitsetajate arvele.

 

Lõpetuseks tuleb järjekordselt tõdeda, et kõige lihtsam viis radoonist tuleneva terviseriski vähendamiseks on suitsetamisest loobumine. Inimese enda otsustada on, millisesse radooniriski kategooriasse ta ennast ja oma lähikondseid asetab (vaata joonist).