Radoon Vikipeedia

Radoon

Allikas: Vikipeedia

86

8
18
32
18
8
2
Rn
<222>
Radoon

Radoon on keemiline element järjekorranumbriga 86.

Kõik ta isotoobid on radioaktiivsed. Stabiilseim on isotoop massiarvuga 222, mille poolestusaeg on 3,8 ööpäeva. Radoon 222 tekib looduses uraani radioaktiivsel lagunemisel. Olulised isotoobid on ka toroon massiarvuga 220, ja aktinoon massiarvuga 219.

Omadustelt on radoon väärisgaas. Ta kondenseerub temperatuuril –62 Celsiuse kraadi ja tahkub temperatuuril –71 Celsiuse kraadi.

Radoon on oluline looduslik radioaktiivse kiirguse allikas. Seetõttu on ta inimestele ohtlik.

 

 


Miks radoon on ohtlik?

Radoon on radioaktiivne mürkgaas, mis tekib maapinnas uraani lagunemisel. Tema kogus ja pääs maapinnale oleneb pinnasekihtidest ning uraani sisaldava geoloogilise kihi ulatusest ja sügavusest maakoores.


Inimesed üldiselt teavad radioaktiivsuse halvast mõjust tervisele, kuid ekslikult arvavad, et oht tekib ainult kuskil tööstuses (n tuumaelektrijaam) õnnetuse tagajärjel lekkinud radioaktiivse aine tõttu. Tegelikult moodustub tehislikest radioaktiivsetest allikatest (meditsiin, tööstused jms) saadav kiirgus doos ainult 2% kogu kiirgusest, mida inimene eluea jooksul saab. Ülejäänud pärineb kosmosest, maakoorest, toidust jms. Tervelt 65% pärineb radioaktiivsest mürkgaasist radoonist.

Oleme ju elanud siin aastatuhandeid, miks siis äkki nüüd on radoon ohtlikum kui kunagi varem? Nii küsivad paljud. Sellele on kolm vastust.

Esiteks ei ole kunagi ehitatud nii tuule ja soojakindlaid hooneid nagu tehakse seda praegu. Tänu halvemale õhuvahetusele on radoonikaitseta ehitatud hoones radooni tase oluliselt kõrgem.

Teiseks ei ole kunagi varem uuritud kui paljud haigused on põhjustatud radoonist. Seega ei oska meist keegi öelda inimese haigestudes või surres, kas selles oli oma osa ka radoonil või mitte, kuna puudusid vastavad tehnilised vahendid ja võimalused seda uurida. Nüüd on need olemas ja kõigile on internetist kätte saadav tegelik kurb statistika, mis on koostatud ülemaailmsete radoonitaseme ja tervisehädade vaheliste seoste uuringute põhjal.

Ning kolmandaks. Kui siin veel 10-15 aastat tagasi ei valinud inimene üldse, millist toitu ta tarbis, millises keskkonnas elas ja töötas, siis nüüd on meie teadlikkus oluliselt kasvanud. Ei tarbita enam valimatult hamburgereid ja säilitusainetest kubisevaid toiduaineid vaid soovitakse puhtaid ja tervislikke produkte. Aina rohkem on inimene hakanud tähelepanu pöörama töö- ja elukeskkonnale ning tarbimisharjumustele.

Ehitus ja radoon

Teadaolevalt on uusi elurajoone kerkinud nagu seeni sügisel peale vihma. Arendajad arendavad, ehitajad ehitavad, järelvalved kontrollivad, maaklerid müüvad ning omavalitsustest pudeneb aina uusi ja uusi projekte, detailplaneeringuid ja ehituslubasid täpselt nagu tuvitädilt küpsiseid.

Radoonikaart
Radoonioht Eestimaa pinnases; Allikas Eesti Geoloogiakeskus

Kui paljud nendest instantsidest tegelikult hoolivad lõpptarbijast? Kui paljudesse projektidesse on sisse kirjutatud radoonikaitse vajalikkus? Kui paljud arendajad ja ehitajad teostavad mõõtmisi ja kasutavad radoonitõkke süsteeme? Ning kui paljud omavalitsused nõuavad enne planeeringutele allakirjutamist ja ehituslubade väljastamist radooni uuringuid?

Vastus kõikidele nendele küsimustele on hetkel kurb. Neid ehitajaid, arendajaid ja omavalitsusi on kahetsusväärselt vähe. Praegusel hetkel on radoon ja sellest tulenev oht ainult lõpptarbija mure, kes siis saab selle uuringuid ja tõkete väljaehitamist nõuda oma ehitajalt. Kes siis peaks selle eest hoolt kandma? Kas lõpptarbija peabki olema ehitusfüüsik, kes oskab kõike vundamendist kuni katuseni?

Siin kohal oleks õige koputada eelpool loetletud instantside südametunnistusele ja küsida: mida te oma lõpptarbijatele pakute? Vaadake neid noori peresid ja väikeseid lapsi, kes elavad teie poolt loodud kodudes. Kas teie poolt loodud kodud on nendele peredele sellised, kus on hea ja turvaline elada, nagu seda peaks kodus olema?

 


Kiirgusallikas


Kiirgusallikas radoon
15.05.2008 Valter Petersell, Eesti geoloogiakeskus
Allikas: Maaleht
Värvita ja lõhnata mürgine gaas radoon on peamine looduslik kiirgusallikas.
 
Radoon on värvita, lõhnata, kõrgradioaktiivne, õhust ligi 7,7 korda raskem (1 m3 kaalub 9,96 kg) ja väga mürgine väärisgaas.
 
See on looduslikus olekus ainus gaasina esinev raskmetall, mis tahkub alles –71 °C juures.
 
Radoon kui Eesti olulisim kiirgusallikas
 
Normaaltingimustes läheneb täiskasvanud inimesele looduskiirguse poolt põhjustatud kiirgusdoos 2 mSv/a-le. Sellest moodustab: kosmiline kiirgus 0,39 ehk 18,5%, pinnase (ehitusmaterjalide) gammakiirgus 0,46 ehk 23%, inimese kehas olevad radionukliidid 0,23 ehk 11,5% ja radoon (koos tütarelementidega, peamiselt elamute siseõhus) 0,92 ehk 46%.
 
Looduskiirgusele lisandub meditsiiniteeninduse, toitumise ja tuumaenergia kasutamisega kaasnev kiirgus. Nende põhjustatud kiirgusdoos pole suur ega ületa summaarselt 0,1 mSv/a.
 
Eestimaa tingimustes on radoon peamine looduslik kiirgusallikas, see kontsentreerub elamute siseõhus ning selle sisaldus on piirkonniti väga erinev.
 
Eesti Kiirguskeskuse uuringute andmetel on Eesti radoonisisalduse poolest majade siseõhus Euroopa riikides koos Soome, Ungari ja Rootsiga nelja esimese hulgas.
 
Radooni põhjustatud kiirgusdoos moodustab Eestis keskmiselt 1,9 mSv/a, enamikus Euroopa riikides jääb see alla 
1 mSv/a.
 
Elukeskkonnas ei peaks inimestele mõjuv kiirgusdoos ületama 5 mSv/a.
 
Vastasel korral tuleks rakendada meetmeid looduskiirguse taseme vähendamiseks.
 
Miks on radoon tervistkahjustav?
 
Igasugune radioaktiivne kiirgus on tervistkahjustav, esmajärjekorras pahaloomuliste kasvajate põhjustaja. Radoon kui gaas jõuab inimese hingamisorganeisse ja laguneb liikumatuteks metallideks ehk tütarelemendiks, sellega kaasnev α-, β- või γ-kiirgus kahjustab kudesid. Täiendavalt kanduvad radooni tütarelemendid hingamisorganitesse suitsu- ja tolmuosakestele langenuna.
 
Euroopa ja USA teadlaste poolt on selgitatud, et kopsuvähki haigestumistest on 10–30% põhjustatud eluruumide siseõhu kõrgest, üle 150–200 Bq/m3 radoonisisaldusest. See protsent on maksimaalne radooni ja suitsu koosmõjul ning minimaalne suitsuvabas ruumis.
 
Rootsi teadlased on selgitanud, et ligi 30% suitsetajatest ja nendega samas suitsurikkas ruumis elavatest inimestest sureb kopsuvähki, kui ruumis on radoonisisaldus 800–1000 Bq/m3 vahemikus. Radooni mõju minimeerimiseks inimeste tervisele on kehtestatud eluruumide siseõhus selle lubatud piirsisaldused – USAs 150 Bq/m3 ja enamikus Euroopa maades, sh ka Eestis 200 Bq/m3.
 
Kust pärineb radoon? 

Peamine radooniallikas on pinnas. Elumajades (töö- ja olmeruumides jne) võib sellele täiendav radoon lisanduda ehitusmaterjalidest ja sügavamate veekihtide majandus-joogiveest, kuid samuti sügavamal asuvatest uraanirikastest kivimitest koos looduslike gaasidega.
 
Pinnaseõhus on radoonisisaldus otseses sõltuvuses pinnase uraanisisaldusest. Kõrge radoonisisaldusega on need pinnased, milles uraanisisaldus ületab 
3,5–5 g/t piiri. Selliste pinnaste õhus ületab radoonisisaldus tavaliselt 1 m sügavusel 50 kBq/m3 piiri.
 
Radooniohtlikud kivimid
 
Radooniallikad pole üheselt selged. Tulenevalt Eesti ala geoloogilisest ehitusest kuuluvad peamiste radooniohtlike kivimite hulka:
 
• klindil ja orgude nõlvadel paljanduv kõrge uraanisisaldusega diktüoneemakilt ja fosforiit, pinnakattes nende peenes;
 
• kristalse aluskorra avamustelt pärinev ja pinnakattes leviv uraanirikas granitoidne materjal;
 
• võimalik uraani mineraalistumine või veel teadmata allikad.
 
Diktüoneemakildas ja oobolusliivakivis varieerub U sisaldus vastavalt 30–350 g/t ja 6–40 g/t piires. Need kivimid on liustiku või liustike ja Läänemere tegevuse poolt purustatud ja moreeni koostisosana lõuna suunas või mereliivas põhja suunas kantud. Nendes purruna leviv uraanirikaste kivimite mass on mõõdetav miljonites (miljardites) tonnides. See mass jaotus pinnakattes väga ebaühtlaselt.
 
Radooniohtlikud alad 

Paljudes kohtades, esmajärjekorras klindil ja selle jalami laugetel nõlvadel on uraanirikkad kivimid sageli maetud nooremate, normaalse foonilise uraanisisaldusega setete alla. Sellised alad ei eraldu visuaalsel vaatlusel. Nad ei eraldu ka gammakiirguse väljas, kuid võivad olla väga radooniohtlikud.
 
Pinnakattes leviv kõrgendatud uraanisisaldusega granitoidne materjal on Soome rabakiviformatsiooni päritoluga. Nendes kivimites varieerub uraanisisaldus 
3–10 mg/kg piirides.
 
Ka Lõuna-Eestis Devoni liivakivides esineb uraanirikka (<30 mg/kg) tumedama savi ja aleuroliidi vahekihte (läätsi) ning nende purdu, samuti tsirkooni koos teiste uraanirikaste mineraalidega.
 
Orienteeruva ülevaate radoonisisaldusest Eesti pinnases annab väikesemõõduline Eesti radooniriski kaart (joonis). Kaardilt selgub, et ligi 29,5% pinnaseuuringu punktides ületab pinnaseõhus radoonisisaldus piiranguteta ehitustegevuseks lubatud piiri (50 kBq/m3) kuni 5 korda ja 3,4% kuni 8 korda, erandjuhtudel kuni 42 korda.
 
Kõige kõrgema radoonisisaldusega alad esinevad Põhja-Eesti klindivööndis: vahetult diktüoneemakilda ja fosforiidi avamuste piires, astangutevahelistel ja nende all nõrga kallakusega mere suunas levivatel tasastel aladel, kuid ka reas kohtades klindipealsetel tasastel aladel.
 
Selles Põhja-Eesti klindivööndis paiknevad nii linnad (Tallinn, Maardu, Kunda, Sillamäe, Narva) ja asulad (Ülgase, Püssi, Varja, Toila jt) kui ka külad ja üksikud talumajad.
 
Kõrge radoonisisaldusega alasid esineb samuti Ida- ja Lõuna-Eestis, kuid sagedamini Lõuna-Eestis devoni kivimite levilal.
 
Majade siseõhus on Eesti Kiirguskeskuse poolt radoonisisaldust selgitatud kogu Eesti territooriumil, kuid kõige detailsemalt Kirde-Eestis. Näiteks Ida-Virumaal selgitati radoonisisaldus 222 maja siseõhus. 53,6% majades varieerus see 200–1000 Bq/m3 piirides, 11,3% majades 1001–2000 Bq/m3 piirides ja 3,6% majades 2001–3987 Bq/m3 piirides. Maksimaalne radoonisisaldus majade siseõhus on mõõdetud Kundas, kus see ületab 10 000 Bq/m3 piiri.
 
Radooniriski vähendamiseks majade siseõhus on mitmeid võimalusi. Tähtsamad nendest on põrandaalune kaitsekile või tuulutus, ventilatsioon ja teised meetmed.
 
Põgusa ülevaate annab neist Eesti standard EVS 840:2003.


Radoon hoonetes

RADOON HOONETES JA SELLEST TULENEV TERVISERISK

Autor: Lia Pahapill

Allikas: kuusalu.ee

 

Radiobioloogia eksperdid on enam-vähem ühisel arvamisel, et kiirguse mõju inimese tervisele on võrdeline doosi suurusega - seda nii suurte kui ka väikeste dooside puhul. Tinglikult võib inimese poolt saadava kiirgusdoosi jagada kaheks: looduslikest ja tehislikest kiirgusallikatest põhjustatuks.

Tehiskiirgusallikatest saab inimene aasta jooksul keskmiselt:

1)      meditsiinist (0.40 mSv);

2)      tuumaelektrijaamade tööst (0.001 mSv).

 

Looduskiirgusallikatest pärinev aasta keskmine elanikudoos koosneb üldiselt:

1)      kosmilisest kiirgusest (0.3 mSv);

2)      gamma-kiirgusest maapinnast ja ehitusmaterjalidest (0.3 mSv);

3)      radioaktiivsetest elementidest inimese kehas, põhiliselt kaalium-40 (0.3 mSv);

4)      radoonist (1.2 mSv).

 

Eelpooltoodust nähtub, et me elame pidevas looduskiirguse väljas ja seda on raske vältida. Kui kosmiline kiirgus määratakse ära kõrgusega merepinnast (vähemal määral ka koha geograafilise laiusega); maapinnast lähtuv gamma-kiirgus sõltub ala geoloogilisest ehitusest (kivimilisest koostisest) ning neid ei saa muuta, siis radoonist tuleneva looduskiirgusega on lood teisiti. Suur osa eksperte rõhutab, et radoonist tulenevat kiiritust on võimalik vältida (vähendada). Aasta keskmised elanikudoosid erinevad piirkonniti oluliselt. Arvud olid toodud selleks, et näidata erinevate kiirgusallikate osakaalu. Normaaltingimustes on konkurentsitult suurim osa radoonil.

Radoon tekib looduslikult uraani radioaktiivsel lagunemisel. Looduslikku uraani leidub mineraalides, kivimites, setetes, mullas; samuti ka suuremal või vähemal määral mineraalse koostisega ehitusmaterjalides. Kõigile radioaktiivsetele elementidele on omane ebastabiilsus: nad lagunevad sünnitades uusi radioaktiivseid või mitteradioaktiivseid aineid ning eraldades samas ioniseerivat kiirgust. Kiirguskaitse seisukohalt onioniseeriv kiirgus selline kiirgus, mis on võimeline tekitama bioloogilises koes ioonpaare. Radoon on lõhnatu, värvitu inertne gaas. Radooni radioaktiivsel lagunemisel tekkivad alfa-kiirgus ja radooni tütarproduktid. Sageli kasutatakse mõistet radoon tähenduses radoonpluss radooni tütarproduktid. Kuna tegemist on gaasiga, siis on kiirguse peamiseks märklauaks hingamisteed ja kopsud. Välisõhus on radooni kontsentratsioon tavaliselt väike ega kujuta endast ohtu inimese tervisele. Hoopis teine on olukord hoonetes. Meie kliimas, kus maja peab pidama tuult ja sooja, võib hoonealusest pinnasest ruumide siseõhku tunginud radooni tase hoonetes olla sadu ja tuhandeid kordi kõrgem kui välisõhus.

1999.aastal koostatud Eesti Keskkonnatervise Riikliku Tegevusplaani (NEHAP) järgi kuulub siseõhu radoon meil enam levinud tervisele ohtlike keskkonna tegurite hulka.. Enamik Euroopa riike on kehtestanud radooni piirnormid elamutele ja töökohtadele. Normid on eri riikides erinevad, jäädes 150-1000 Bq/mvahemikku sõltuvalt sellest, kas on tegu olemasolevate või planeeritavate majadega, elu- või töökohtadega. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) soovituse kohaselt on radoonisisalduse ülempiiriks 200 Bq/muute hoonete siseõhus ja 400 Bq/molemasolevates elamutes. Eesti projekteerimisnormid (EPN 12.2) piiravad aasta keskmise radoonisisalduse elu-, puhke- ja tööruumides 200 Bq/m3.

Radooniga seonduvad terviseriskid.

.

Radooni peetakse suitsetamise järel oluliseks kopsuvähi riskiteguriks. Viimastel aastakümnetel elanikkonna hulgas läbi viidud meditsiinilised uuringud Euroopas ja Põhja-Ameerikas tõestavad kopsuvähi ja kõrge radoonikonsentratsiooni vahelist seost . Praeguseks on selgunud ka suitsetamise ja radooni sünergism kopsuvähi tekkel.

Kuna varasemate epidemioloogiliste uuringute käigus ei eristatud suitsetajaid ja mitte-suitsetajaid, oli raske vastata küsimusele, milline on ainult radoonist põhjustatud kopsuvähi risk. Eelmisel aastal avaldati Rootsis sealse Karolinska Instituudi epidemioloogilise uuringu tulemused, mis hõlmasid 436 kopsuvähi juhtu patsientidel, kes polnud kunagi suitsetanud (kontrollgrupp 1650 inimest).

 Nimetatud uuringu põhjal väidavad Rootsi teadlased, et siseõhu radoon põhjustab aastas keskmiselt 18% kõigist kopsuvähijuhtudest nende riigis, millest omakorda 90% on seotud suitsetamisega ja 10% juhtudest on tegemist üksnes radoonist põhjustatud kopsuvähiga.

 

Siinkohal on otstarbekas esitada joonis seda uuringut käsitlevast ettekandest.

 

Joonis 1. Radoonist tingitud kopsuvähi risk suitsetajatele ja mitte-suitsetajatele

 

Kopsuvähk on Eestis sagedaseimaks vähisurma põhjuseks moodustades neist 21%. Eesti Vähiregistri andmeil registreeritakse meil keskmiselt 700 uut kopsuvähijuhtu aastas. Mitu uut haigusjuhtu neist võiks olla põhjustatud radoonist elamutes? Sellele küsimusele on püütud vastata tuginedes riikliku uuringu käigus saadud näitajatele erinevate radoonikonsentratsioonide statistilisest jaotusest meie elamutes ja Karolinska Instituudi epidemioloogilisele uuringule radoonist tuleneva kopsuvähi riski kohta. Selgub, et radoon meie kodudes põhjustab 12% ehk ligikaudu 90-100 uut kopsuvähijuhtu aastas, millest omakorda 87% moodustab see osa (32%) elanikkonnast, kes suitsetab ja kõigest 13% langeb mittesuitsetajate arvele.

 

Lõpetuseks tuleb järjekordselt tõdeda, et kõige lihtsam viis radoonist tuleneva terviseriski vähendamiseks on suitsetamisest loobumine. Inimese enda otsustada on, millisesse radooniriski kategooriasse ta ennast ja oma lähikondseid asetab (vaata joonist).


Radoon Ehitusinfo

Radoon on kaval seltsimees

Allikas: Ehitusinfo.ee


Radoon on radioaktiivne gaas, mis tekib loodusliku uraani lagunemisel stabiilseks pliiks. Looduslikku uraani leidub suuremal või vähemal määral kõikjal maakoores, sealhulgas ka mineraalsetes ehitus-materjalides. Seega leidub teda kõikjal. Radoon on lõhnatu, maitsetu ja nähtamatu inertgaas, mis keemilistes reaktsioonides ei osale, küll aga suudab ta hästi lahustuda vees, veres ja koevedelikes. Gaasiline olek annab talle erilise liikuvuse võrreldes teiste uraanirea elementidega. Radoon pole eriti püsiv, poolestusaeg on 3,8 ööpäeva. Vaatamata sellele, võib radoon õhuga koos liikudes, levida 20-40 m kaugusele, kommunikatsiooni- torustikes isegi kaugemale. Maapinnast õhku pääsenud radoon haitub atmosfääris, normaalne sisaldus välisõhus on 10-20 Bq/m3. Soomes tehtud uurimustele tuginedes, põhjustab radoon kopsuvähi juhtudest ca 10% aastas.Umbes pool soomlaste poolt saadavast kiiritusdoosist annab siseruumi õhus leiduv radoon. Soome keskmine radooni tase töö- ja eluruumi siseõhus ning puurkaevu vees on üks maailma kõrgemaid. Sellest nähtusest ei ole vaba ka Eesti. Radooni oht on suur paikkondades, kus küllalt lähedal asub oobolusliivakivi ja/või diktüoneemakilda kiht. Üldiselt paiknevad radooniohtlikud alad Tallinna piires ning üldjuhul põhja pool Paldiski-Tallinn ja Tallinn-Narva raudteed (vt. ajakiri “Keskkonnatehnika” 3/1999).

Radoonitaseme määramine käib ja kaarti täiendatakse pidevalt.  Hetke tormiline eramuehitus tekitab suuri masiive piirkondadesse, mida seni pole peetud asustamis- kõlblikekes. Seejuures jäetakse aja ja vahendite kokkuhoiu eesmärgil ära piirkonna põhjalik uurimine radooni ohule.  Radooni kiirgusest tingitud riskide vastu pole täna võimalik end kindlustada.
Eestis seni tehtud radooni mõõtmiste tulemusel võib oleteda, et radoon meie elu-,puhke- ja tööruumides põhjustab igal aastal ligikaudu 100 uut haigusjuhtu. Eestis tuvastatakse aastas kopsuvähki ca. 700 patsiendil.

Radoon ei ole moenähtus 

Radoon ei ole moenähtus, vaid tõsiselt võetav oht meie tervisele, väidab Soome Kiirguskeskuse laborijuhataja Hannu Arvela. Radoon ei ole ilmunud ühtäkki viimasel ajal, vaid on olnud probleemiks kogu aeg, ainult me ei ole seda enesele teavitanud. Radoon pole lühiajaline ega mööduv nähtus ja tema hulk ei vähene aja möödudes, kuna radooni tootva uraani pooldumisaeg on 4470 miljonit aastat, lisab Arvela.

Radoon satub ruumi siseõhku täitepinnasest aga samuti aluskivimitest, põhjaveest ning erinevatest ehitusmaterjalidest. Suurimaks radooni allikas on eramu alune pinnas. Inimene ei taju oma meeleorganitega radooni, kuid mõõteriistadega on kontsentratsiooni hõlbus määrata. Vastavalt Eesti Standardile EVS 839:2003 “Sisekliima” peab aasta keskmine radooni sisaldus elu-, puhke- ja tööruumides olema väiksem kui 200 Bq/m3.
Radooni kontsentratsiooni mõõtmist saab tellida Eesti Kiirguskeskusest.Mõõtmisi tuleks teostada talvisel ajal, kuna külmunud maapind on radoonile tõkkeks, mis suurendab omakorda radooni elamusse tungimist. Kordusmõõtmis soovitatakse teostada iga 5-10 aasta tagant.
Uusehitiste projekteerimine ja ehitamine radooniohtlikesse piirkondadesse toimub vastavuses Eesti Standardile EVS 840:2003 “Radooniohutu hoone projekteerimine”.
Mõistesse “radooniohutu hoone” tuleb suhtuda tõsiselt, sest kolmkümmend maja, milles on lubatust kõrgem radooni tase ja kus ei võeta midagi ette nivoo alandamiseks (renoveerimiseks radooni väljatuulutamisks), toodavad ühe kopsuvähi juhu järgmise viiekümne aasta jooksul.
Piirnormiks, millest alates tuleb kasutusele võtta abinõud radoonitaseme vähendamiseks, on 400 Bq/m3. 
Radooni konsentratsioon vanemates majades vajaks tingimata mõõtmist ja kui see ületab 400 bekerelli piiri, tuleks kiiremas korras alustada radooni ärastustorustiku(väljatuulutamis torustiku) või ärastuskaevu(väljatuulutamis kaevu) rajamist või võtta tarvitusele abinõud, mis vähendavad radooni pääsu eluruumisesse. Selleks selgitatakse välja radooni sisseimbumise kohad ja püütakse neid sulgeda. Mida kõrgem on kontsentratsioon, seda kiiremini tuleks töödega alustada.
Nii uutes kui vanemates elamutes on tüüpiliseks sisseimbumise kohaks vundamendi sokliosa ja põrandaplaadi aga samuti vundamendi ja keldri põrandaplaadi liitekoht. Sisseimbumise vähendamiseks tuleb liitekohad avada ja täita bituumenil põhineva mastiksiga. Samuti tuleb käituda põrandaplaati läbivate kommunikatsioonidega.


Eramu radoonitorustik kaitseb tõhusalt
Samas on rajatavas eramus radooni ohtu võimalik vähendada ennetavas korras. Selleks on mõistlik vundamendi rajamise käigus paigaldada radooni väljatuulutamis torustik. Tuginedes euronormile 2003 aastast, mis ühtib Eesti Standardiga EVS 840:2003 “Radooniohutu hoone projekteerimine”, on Uponor välja töötanud kestva ja taskukohase kanalisüsteemi “Radon” eramu tarbeks. Kanalid ja ühendusosad on valmistatud polüeteenist (PE) ja polüpropeenist (PP), mis ei allu korrosioonile ja taluvad  hästi hoone alusest pinnasest tingitud koormust.
Toodet turustatakse pakettina, milles on piisavalt komponente eramu radoonitorustiku rajamiseks. Paketiga kaasas on juhend torude paigaldamiseks.
Radoonikanali asetsemisskeem põrandaaluses pinnases


Valminud majas mõõdetakse radooni sisaldust siseõhus, juhul kui loomulik aluspinnase ventileerimine ei taga lubatud radooni kontsentratsiooni, ühendatakse väljatõmbepüstiku tippu väikesevõimsuseline katuseventilaator.
Vana elamu rekonstrueerimisel vajatakse võimsamat ventilaatorit ja radoonikaevu kasutamist.
Radoon on tülikas asi, mille mõjud ilmnevad alles aastakümnete järel kiirituse saamisest.